Uuringu detailvaade

Number s2019-5
Pealkiri Ravi tänava haiglakompleksi adaptiivne taaskasutus (Adaptive reuse of Ravi street hospital complex).
Kokkuvõte Käesoleva magistritöö teema on sündinud asukohavaliku ja teoreetilis-uurimusliku osa huviobjektide ühendamistest. Jätkusuutlikkuse, resilientsuse ja taaskasutuse teemad on ühtkätt igapäevasteks aktuaalseteks teemadeks. Läbi teemade uurimise soovib magistrant teadvustada arhitekti rolli ja vastutust tema igapäevavalikutes. Lisaks seisab tulevikus ees küsimus – mida teha olemasolevate vabaks jäävate haiglakompleksi kruntidega uue Tallinna Haigla loomisel? Magistritöö seab eesmärgiks asukoha adaptiivse taaskasutuse ning selle ühendamise jätkusuutlikkuse ja resilientsuse ideedega teoreetilisest osast. Projektlahenduse asukohaks on valitud üks Ida-Tallinna Keskhaigla suuremaid haiglakomplekse Ravi tänaval. Samuti kaasatakse tervikliku kvartali lahendamise eesmärgil mahulisse lahendusse külgnevad lastepolikliiniku ala ja linnamaa krunt. Ajaloolise pärandi, hoonete ning kesklinnalise asukoha tõttu on Ravi kvartal põnevaks adaptiivse taaskasutuse väljakutseks. Jätkusuutliku arengu eesmärk on otsida tasakaalu sotsiaal-, majandus- ja keskkonna valdkonna vahel. Scott D. Campbell on antud teemade omavahelisi seoseid uurinud, järeldades, et tegelikkuses on valdkondade vahel ühe või teise kasuks pidevad vastuolud. Konfliktid või tasakaalust väljumise puhul harmoonia taastamine on resilientsuse peamine siht. Et nii jätkusuutlikkuse kui resilientsuse teemad on kõikehõlmavad, lähtutakse nende analüüsimisel makroskaalast ehk üldisematest mõjudest linnaloomele. Nii A. Sharifi linna resilientsuse uuring kui ÜRO elamumajanduse harta toovad välja kompaktse ja tervikliku linnaruumi olulisuse. Kompaktsus ja tihedus ei ole loodav loodusliku keskkonna arvelt, vaid hästitoimiva võrgustiku kaudu, mis vähendab valglinnastumist, võimaldab pakkuda avalikke hüvesid elamualade läheduses ning lisaks soosib ühistranspordi kasutust ja jalgsiliikumist. Jätkusuutlik linn on mitmekülgne, inimskaalas, paindlik muudatustele ning soosib taaskasutust nii hoonete, ruumi kui materjalide tasemel. Säästva arengu üheks aspektiks on tarbimise vähendamine ning ületarbimisest kaasnevate tagajärgede teadvustamine. Tarbimise vähendamine on seotud heitmete ja jäätmete koguse vähendamisega ning senisest suuremal määral selle ringlusesse tagasisuunamisega. Ehitusjäätmete kogumist reguleeritakse ning statistika kohaselt on taaskasutuse tase kõrge, saavutades 2020. aastaks seatud sihttaseme (Keskkonnaministeerium 2014). Samas leidub küllaldaselt potentsiaali sihttaseme tõstmiseks lammutusprotsessi ümbermõtestamisega demonteerimisprotsessiks, mis võimaldaks puhtama materjali ringlusesse saatmist ja seega suuremat taaskasutuse määra. Adaptiivne taaskasutus on üks jätkusuutlikkuse ja resilientsuse realiseerimisviise. Ehitatud keskkonna muutmine ning korduvkasutus on väiksema ressursinõudlikkusega kui uushoonestuse rajamine. Peatükk arutleb ka olemasoleva hoonestuse tähtsuse üle linna granulaarsuse ja mitmekesisuse säilitamisel. Genius loci tuleneb koha loost ja atmosfäärist, mis kinnistub kollektiivsesse mällu pika aja jooksul. Taaskasutuse adaptiivsus tuleneb selle eesmärgist tegeleda ümbermõtestamisega paindlikult, kirjutades sisse uue aja iseloomu ja sotsiaalse konteksti ning vältides kivistunud fossiili tekkimist. Autentsust ei saa luua tehislikult ning selle rikkus väljendub loos ja modifikatsioonides. Keskkonnatundlike ennetusmeetodite peatükk seab vaate tuleviku suunas ning arutleb korraga nii arhitektuuridetaili kui ka linnaplaneerimise teemadel. Sarnaselt jäätmemajanduse demonteerimis-protsessiga integreeritakse demonteerimist silmas pidav toiming projekteerimisprotsessi. Selle ideeks on mõtteviisi muutus, et hoone ei ole püsiv konstruktsioon, vaid ajutine kompilatsioon taaskasutuskõlblikest materjalidest ning rakendatav hoonetes, mille esmane kasutusiga on tavaliselt lühem. Spontaanse linna ideed ennetusmeetodina sarnanevad suuresti linnaresilientsuse ideedega. Spontaanne linn on paindlik, säästlik ja muudatustega kiirelt kohanev. Selle saavutamiseks on olulised nii üldisemad kollektiivsed hüved kui ka demonteerimisega arvestamine. Spontaanne linn soosib läbi vahekasutuse või katalüsaatorobjektide planeerimisprotsessis omaks võtma ebaselgust (ambiguity), et linn saaks areneda eelkõige orgaaniliselt. Ehitusmaterjalide selektsiooniprintsiipide küsimus analüüsib materjalivalikut selle säästlikkuse aspektist. Arhitektuuridetaili vaatav peatükk loob peamised põhimõtted üldisema tervikvaate eesmärgil. See annab selgepiirilisema eristuse looduslike ja tehislike materjalide vahel, arvestades vahepealseid töötlusastmeid. Materjalivalikule lisavad kaalu resilientsuse faktorid nagu taaskasutatavus, parandatavus ning energia selle elukaare vältel. Magistritöö teoreetilise osa ideed vormistatakse kokkuvõtva peatükiga strateegiateks säästva arengu, passiivse energiasäästu, ehitustehniliste aspektide ja adaptiivse taaskasutuse teemadel. Strateegiad varieeruvad makroskaala lahendustest mikroskaalani ehk linnaplaneerimisest arhitektuuridetailideni ning on lähtepunktiks projektlahendusele. Magistritöö tulemuseks on olemasolevasse keskkonda sobituv ruumiliselt terviklik kvartal, mida silmas pidades on olemasoleva väärtuseid rõhutatud ning täiendustega loodud lisaväärtus. Säästlike valikute ja alternatiivide rakendamine kvartalis ning tulevikuideede defineerimine muudab selle elujõulisemaks, meeldivamaks ja paindlikumaks pidevalt muutuvatele vajadustele.
Valdkond Linnaplaneerimine
Stipendiaat Helina Maalt
Kõrgkool Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskond, ehituse ja arhitektuuri instituut
Juhendajad Ioannis Lykouras
Valmimisaeg 2019
Failid